Kus saab suuremalt mees tura

Nokitsen paberit lahti. Siinkohal esitlen kaht stseeni: Stseen 2: Linn kui tekst Stseen 1: Renessansi raamat Allasurutute stseen: arhitektuur seestpoolt Renessanssarhitektuuris kujunes välja reeglite süsteem, mis on lääne arhitektuuri aluseks. On suutnud jääda siiraks ja heatahtlikuks, pealiskaudsel vaatlemisel peaaegu naiivseks. Rahulikult astun ligi. Müüjale möiratakse, et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi pista.

kus saab suuremalt mees tura

Jaanus Samma Balti Laevaremonditehases Kolhoosis on lõppenud järjekordne väsitav töönädal. Kell näitab juba 30 minutit kuue peale ja väsinud ning higised mehed suunduvad riietusruumi. Kui 46aastane vanemkeevitaja Vassiili kolmekohalisse duširuumi astub, märkab ta oma pahameeleks, et noorem kolleeg, 41aastane rasvunud habemik Rein, on hõivanud parima kolmest dušist.

See on ainus, kust vett mitte ei nirise, vaid voolab. Kirudes mõttes pekist ametivenda ning oma aeglasi koibi, asub Vassiili end mõnuledes seebitava kolleegi kõrvale, kuna järjekorras esimesest dušist immitseva nire all enda puhtaks nühkimine võtaks aastaid. Seep on otsas. Seep netu. Tal on seepi.

Diana Agrest. Arhitektuur väljastpoolt: keha, loogika ja sugu

Seep est. Esimesse pole mõtet vaadata, sel pole põhjagi. Näed ju, et ma pesen siin! Anna seepi! Türa, ega see sinu taskust ei tule. Üks, kaks, kolm, neli…kuusteist, seitseteist, kakskümmend korda ja ikka veel ei täida magusa lõhnaga valge ollus poolt peopesagi. Ma ei saa aru, mida munni? Türa, kas siit tuleb ka üldse midagi või?

Aleksander Rostov

Vassiili lepib veerandi peotäie seebiga ja keerab Reinule vihaga selja. Ent vaevalt jõuab ta oma turris juuksed sisse seebitada, kui pihk ongi tühi. Vorstitaolised rasvased sõrmed kaovad heleda plastikkorpuse sisse ja ilmuvad hetke pärast taas nähtavalt koos väärtusliku valge ainega. Vedelseep tabab Vassiilit keset nägu ja niriseb otse vuntside vahele. Kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend vajutust ja juba lendabki pihutäis valget ollust paksmao musta habemesse ja tilgub sealt tünjale rinnale.

Vana kahhelplaat annab järele ja nüüd, kui Vassiili valju lärtsatusega libedalt põrandale perseli kukub, on ta juba relvastatud. Vaevalt jõuab end püsti ajada üritava pekitünni lai lõust tema vaatevälja kerkida, kui keevitaja, mõlemad käed valget kulda täis, rünnakule asub. Türa, kes on piider, huiabella?!!! Äkki kerkib duširuumi udust Suurenenud liige masturbatsioon Vana-Eediku habras siluett.

Kõigi südameisse on pugenud mure. See hindab materjali eneseküllasust ja looja — kandja vahelist sidet, ideaali, kus eseme kulumine on ta väärtuse kasv, mitte kahanemine. Kus objektid, mida me kinnitame oma keha külge, on eelkõige osa meist ja meie eluloost, meie minapildist ja mitte pelk kuvand, mida projitseerida teistele vaatamiseks.

Või kui täpsemini öelda — me tung seda teistele näidata tuleb soovist end ise näha — inimesed on meie jaoks peeglid. Ma puutusin Claudiaga esimest korda kokku internetis Yohji Yamamoto fotot kommenteerides.

Inimesed hindavad Yamamoto juures eri tahke, aga keskne on ideoloogia, milles leidsime Claudiaga ühise keele. Me tutvusime ja armusime, sest me jagame sarnast maailmavaadet. Selle kus saab suuremalt mees tura näeb Claudia minevikus midagi, mis võib meid edasi viia. Ta tõstab selle tänapäeva selles vaeva ja häbi tundmata.

Rahvus pole niivõrd maha pestud, kuivõrd seda pole seal kunagi olemas olnud.

kus saab suuremalt mees tura

On vaid inimesed ja nende kombed, minevikus ja tänapäeval. Kuidagi suudab Claudia pilk näha ajalugu selles pattu nägemata. Paljud on mingil eluperioodil laskunud irooniasse või vihkamisse, etleida sealt kaitset,mina nende seas. Noorena juhtub. Claudia aga pole kunagi olnud küünik.

*BEAUTIFUL GUIDED MEDITATION WITH MOOJI*: A Peaceful Life Is Priceless

Kuidagi on siin külmas baltikumi tagalas üles kasvanud inimene, kes hoolimata maailma, mööduva aja ja kibestunud ühiskonna ponnistustele pole muutunud kalgiks ega vastikuks. On suutnud jääda siiraks ja heatahtlikuks, pealiskaudsel vaatlemisel peaaegu naiivseks. Jõulise žestiga tõstab Claudia setode kilbi kus saab suuremalt mees tura kohale ja kuigi ta kaitseb nii oma mõtteid, jätab südame avatuks. Selle liigutusega kutsub ta sind end nägema, markeerides samal ajal ära isikliku ruumi piirid.

Rinna avamises on tunda ka soovi end kaitsta ja peituda. Ta maskeerib end, ehitab näo ette võrestiku oma anonüümsust valvama. See kaitseb nii ennast kui teist. Ta näeb sind silmast silma, aga katab end maailma eest.

Claudia näitab sulle kartmatult oma avatud südant. Kadedust tekitava kergusega leiab ta intiimse kontakti inimestega, mõnikord peaaegu päevapealt. Olen näinud, kuidas liiga kiiresti ja kergelt antud usalduse reetmine on talle sügavalt haiget teinud.

Cream suurendada peenist

Hämmastaval kombel pole see teda kunagi murdnud ja halvast olukorrast on alati välja tulnud seesama Claudia, natuke targem, hing määrdumata. Ta ei kaitse end inimeste eest. Seevastu ma jälgin imestusega, kuidas Claudia suhestub end ümbritseva maailmaga.

kus saab suuremalt mees tura

Ühest küljest vaimustusega inspiratsiooni ammutades, kus saab suuremalt mees tura küljest nägemata maailmataguseid struktuure. Võimetus neid vaadelda ja mõista jätab need talle võõraks, halvaendeliseks.

  • Tavaline pikkus ja paksus liige
  • Muudab liige paksust
  • Diana Agrest.

Kui minu idee tõest eksisteerib konstrueeritud ja analüütilistes vahendites, kus retoorika joonistab vaevaliselt välja tõe piirjooned, siis Claudia tõde eksisteerib mu jaoks nii müstilises vahetus tunnetuses. Claudia kontseptsioon maailmast on vahetu ja vaikne. Suur avar maailm ei ütle, miks ta end liigutab ja Claudia ei küsi ka. Kui vaadata Claudia loomet tervikuna, ideoloogilise ja materiaalse kogusummana, siis võib sealt välja lugeda intuitiivset inimese visandit.

Sellel kuvandil on Vitruviuse proportsioonid ümber korraldatud, et teha ruumi uute väärtuse jaoks. Kuna tegemist on loomingulise inimese, mitte kunstnikuga, siis ta saab intuitiivselt aru, et teooria tähendab praktikat ja kunst käsitööd. Nii pole ta teosed mitte manifesto, mis punkt punkti haaval muutust nõuaks, vaid action directeselle maailma suunas, mille manifestoon Claudia ise.

See liigub sõnatult, ainult tegudes, otse ja vahetult. Ainult nii saab kunstnik tulevikku muuta. Ainult sedasi saab kasvatada reaalsust rohkem endasarnane olema. Kas viimaks endanäoline maailm pole tegelikult kõik, mida üks kunstnik oma loominguga võib tahta saavutada? Ma julgen suuri lootusi hellitada, sest ainus kaotaja on küünik, kes isegi ei ürita ja Claudia pole nihilismi kunagi kilbiks tõstnud. Kärt Ojavee Meie maa ja tema muld on ajaloo happevihmadest viljatuks kõrbenud.

Koidest puretud ja konidest kõrbenud augud on me rõivais ja me vaimus. Meie süda ja vaim on kängunud nätskeks kaltsuks, mille oleme tõmmanud oma tühjusele ümber, et varjata maailma eest seda, et meis ei ole mitte midagi.

Me oleme tehtud odavast kangast väetite käte poolt tehases, mille katus lekib. Me oleme pisitiraažiga masstoodang turule, mis ei oota meid. Me oleme kokku pandud lõigetest, mille servad ei joondu. Kultuuripärand, millest me üritame tulevikku ehitada, ei kannata me traagelduse katseid välja, ta laguneb ja tuhastub me kohmakate nõelatorgete käes.

Me ei mäleta kus saab suuremalt mees tura värve. Hirmununa valetame neid endale kokku, rõõmsad punased, sinised ja valged, kirglikud, kirkad ja puhtad. Me loodame, et see toob meile õnne, et nende valgel võib kusagile edasi jõuda, aga tegelikkuses on seal pime minevik, mis neab meid ajaloo kardinate tagant. Me loodame mineviku toel jõuda tulevikku, ehitada ajaloost silda, mis kannaks meid ühelt kaldalt teisele.

Aga pontifeks on purjus ja kivid on kus saab suuremalt mees tura maha äritud. Me oleme killustunud, liigestest lahti rebitud, laiali pillatud ja pimedate poolt uuesti valesti kokku pandud. Me oleme küünisteta kimäärid, keegi ei karda meid.

kus saab suuremalt mees tura

Oleme üürivõlglased ajaloo ees, meid visatakse välja, lõpuks oleme kodutud. Meil jääb üle vaid lõppu oodata. Dmitri Gerasimov Sa läksid lahingusse, laulud huulil, et vaenlane teaks Su südame julgust ja hinge suurust. Sa läksid, sest mina kaitsesin Sind — gabardiin, kangastest õilsaim. Ütle seda valjult, tunneta silpide rütmi, nagu ratsavägi Su huultel: gabardiin.

Ma pole midagi vähemat ega rohkemat kui põimuvatest kiududest laulatatud ringkaitse Su keha ümber : jäik ja vastupidav, pehme ja painduv. Mul on mu maine keha ja mul on hing. Kui Sa mind vaatad, näed esimesena mu vaimu, tõusvat diagonaali igavikku kulgemas. Ühes jagamatus momendis lõikab ta mu kangasteljel ristatud keha pooleks ja põimib end sellest läbi.

Nagu aatomkeha liitmine ja lõhkamine ühel hetkel. Sedasi lahutab mu vaim mu keha ristuvad kardinaalid ja liidab nad ühte kas läbi retoorilise kompromissi või matemaatilise vektortehte, läbi dialektika ja ürgse kangasmaagia.

Ma tahtsin Matti pea otsast rebida ja ta põlema pista, ma tahtsin teda piinata. Nägin, kuidas Annie nutma hakkas, täiesti ihualasti mehe ees, kes nüüd vägisi ta suu avas. Türa, Matt, ma tapan su ära! Ma tõsiselt ka tapan su ära!

Suunad põhi-lõuna, lääs-ida, edel-kirre kohtuvad kõikide kompassiraadiuste lätte singulaarsuses. Filosoofi kirjasõna ja ortodoksi kullatud käsi liidab vastandid ühtseks, dialektika leiab aset su silme ees. Sellepärast ma olengi tugev nagu vitsakimp. Pane mind oma vapile. Oma suursugususest hoolimata ei suudaks ma kõike üksinda. Seetõttu ma tänan Sind, sest Sa oled andnud liitlasteks mulle niidi ja nööbid.