Kesk-liikmeline foto. Harry Malm – Vikipeedia

Kui varem võttis iga võtte tegemine paratamatult aega, siis Leica muutis oma lihtsusega kogu suhtumist fotograafiasse. Klappkaamerad[ muuda muuda lähteteksti ] Kõik kaameratootjad ei läinud siiski kaasa lihtsate kastkaameratega ja lõõtsaga varustatud aparaadid jäid endiselt populaarseks. Nõudluse kasvades valmistati aga ka järjest suuremaid kaameraid ja sajandivahetuse paiku ehitati USA-s neist kõige suurem, mis kandis nime Mammut.

Suurendage fotosid fotosid Millised suurused voivad olla meessoost liige

Varem polnud Eestis olnud organisatsiooni, mis oleks fotoharrastajaid koondanud ja fotograafiat edendanud. Ent nüüd oli fotoklubi asutajail siht silme ees. Paraku piirdus aga fotoklubi tegevus esialgu vaid fotovõistluste korraldamisega, mistõttu tekkisid organisatsioonis liikmetevahelised lahkhelid.

Fotoklubi tegutses piiratud liikmeskonnaga, kuna uute liikmete värbamisega kardeti oma "perekondlikku õhkkonda" rikkuda. Nõnda otsustas Harry Malm Eesti Foto Klubist lahkuda, kuna nende areng näis tema meelest seisma olevat jäänud.

Harry Malm

Ühingu eesmärgiks oli fotograafia harrastamine nii kodu- kui ka välismaal. Erinevalt Foto Klubist hakati korraldama loenguid, kursusi, võistlusi, väljasõite ja palju muud.

Lisaks sellele anti välja Malmi toimetatud fotoalmanahhe, fotooskussõnastik ja kaks aastakäiku ajakirja "Fotokunst". Fotoühing korraldas Tallinnas rahvusvahelisi fotokunstinäitusi, mis äratasid huvi ka välismaal ja tõid sealt nii osavõtjaid kui ka külastajaid. Kõige selle tulemusena kasvas fotoühing üsna kiiresti pea liikmeliseks.

Sealtpeale pidi Eesti Foto Klubi tunnistama oma "vanameelsust" ja algas klubi järkjärguline hääbumine.

Fotod: kaitseväelased saadeti Kesk-Aafrika Vabariiki

Eesti Foto Almanakk[ muuda muuda lähteteksti ] Malm iseseisvalt välja andma "Eesti Foto Almanakki", mis oli fotoalane teatmik-käsiraamat. Ta püüdis Almanakiga pakkuda midagi ka neile, kes ei pääsenud olude sunnile ligi klubile ega väliskirjandusele. Samuti sai Malmi Almanak tunnustust Kesk-liikmeline foto, kes oma ajakirjas "Photofreund" nimetasid seda ainsaks eestikeelseks fotoraamatuks.

Esimene number, mis ilmus Lisaks pühendas ta 31 lehekülge kemikaalide tõlkimisele vene, prantsuse, inglise ja saksa keelde. Järgnevates numbrites käsitles ta välismaiseid aparaate, fotograafia ajalugu, Eesti fotograafia tegevust, rahvusvahelisi näitusi ja palju muud. Camera obscura tööpõhimõte Fotograafia alguseks loetakse enamasti Kaamerate ajalugu ulatub aga palju kaugemasse aega. Tänapäevaste fotoaparaatide eelkäijaks võib lugeda seadeldist camera obscura.

Eesti kaitseväelased alustasid teenistust Kesk-Aafrika Vabariigis mai algusest ning nende ülesanne oli läbi viia julgestus- ja toetusoperatsioone, et vabastada Aafrika Liidu rahuvalvemissiooni ja Prantsuse üksuseid vahetute operatsioonide läbiviimiseks. Ligi nelja kuu jooksul tegi eesti jalaväerühm Aafrika pealinnas Banguis üle saja patrulli, neist ligi viiskümmend öösel, kümmekond konvoi julgestamist ja osales paarikümnel operatsioonil, lisaks on eestlased taganud EUFORi baasi Ucatexi valvet. Viimastel kuudel eestlaste vastutusalaks olnud Bangui kolmas ja viies linnaosa on kriitilisemaid kohti pealinnas, kus elab nii moslemeid kui kristlasi.

Selle aluseks on optiline nähtus, mis esineb pimedas ruumis, mille ühes seinas on avaus. Kui see ava on piisavalt väike, ei haju seda läbiv valgus ruumis lihtsalt laiali, vaid tekitab vastasseinale tagurpidi pildi väljaspool ruumi asuvast kujutisest.

Camera obscura tähendabki tõlkes pimedat ruumi. Selle nähtuse olemasolust oldi teadlikud juba antiikajal. Esmakordselt mainiti seda 5. Täielikult suutis selle nähtuse ära seletada araabia õpetlane ja teadlane Alhazen alles keskajal. Suurema hoo sai camera obscura areng sisse renessansiajastul. Juba Paar sajandit Kesk-liikmeline foto keerati kujutis õigeks peegli abil. Täiustatud camera obscurat sai kasutada joonistamisel, loomaks elutruusid kujutisi; selle abi on kasutanud näiteks sellised suurmeistrid nagu Jan Vermeer ja Canaletto.

Samuti leidis seadeldis rakendust astronoomias taeva vaatlemisel ja camera obscurale panigi nime astronoom Johannes Kepler Seega on üsnagi märkimisväärne asjaolu, et juba Kujutise jäädvustamist takistas vaid keemiateadmiste piiratus.

Valgustundliku ühendi avastamine[ muuda muuda lähteteksti ] Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada, siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Aastal tõestas seda saksa teadlane Johann Heinrich Schultze.

  • Elulugu[ muuda muuda lähteteksti ] Harry Malm sündis
  • Fotod: kaitseväelased saadeti Kesk-Aafrika Vabariiki | Eesti | ERR
  • Liige suurendamine labimooduga
  • Ligi liikmelisest kaitseväe Kesk-Aafrika Vabariigi kontingendist moodustab enamiku rühmasuurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil.
  • DELFI VIDEO ja FOTOD: Kaitseväelased saadeti Kesk-Aafrika Vabariigi missioonile - Delfi
  • Fotograafia ajalugu – Vikipeedia
  • Убирайся отсюда немедленно, или я вырву эту булавку из твоих ноздрей и застегну ею твой поганый рот.

Ta kasutas päikesevalgust sooladele sõnade salvestamiseks, ent ei püüdnud neid sinna lõplikult kinnitada. Hõbenitraati ja hiljem hõbekloriidi kasutades valmistasid inglased Thomas Wedgewood ja Humphry Davy erinevatest esemetest kontaktkoopiaid. Kuna kinnitamisprotsessi aga ei tuntud, kadusid kujutised üsna pea, mistõttu püsivate jäädvustusteni sel sajandil ei jõutudki.

Siiski oli see tehnoloogia koos camera obscuraga eeldusteks fotograafia leiutamiseks, aga läks veel sajand, enne kui suudeti salvestada esimene kujutis. Kuigi esimese foto tegemisel ei kasutatud hõbedasoolasid, sai sellest fotograafia arenedes üsna kiiresti olulisim keemiline ühend kujutise jäädvustamiseks.

Mis folk oiguskaitsevahendeid suurendavad peenise Kuidas peenise suurendada ja kui palju saab

Litograafia seisnes piltide käsitsi joonistamisel teatud kivimile ja seejärel nende tindiga trükkimisel. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne bituumenit ja lavendliõli kasutades valgustundlikuks muudetud.

Kui päike paar tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile oli paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis esialgsest joonistusest üsna täpne koopia ja selle protsessi nimetas Niépce heliograafiaks. Aastal või paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi camera obscurasse ja nii valmiski esimene foto. Peamiselt pühendus Niépce aga hoopis piltidest koopiate tegemisele ja oma lõppeesmärki salvestada kujutis paberile ta ei saavutanudki.

Kuigi esimese foto puhul võttis kujutise tekkimine aega üle 8 tunni ja protsess meenutas suuresti litograafiat, oli ometigi tegu teedrajava avastusega, mis inspireeris teisi huvilisi Niépce'i katsetusi jätkama. Esimene kasutuskõlblik fototehnika — dagerrotüüp[ muuda muuda lähteteksti ] Louis Daguerre 'i Sarnaselt paljude teiste kunstnikega kasutas ta mitmeid optilisi võtteid, et luua elutruusid kujutisi.

Tema huvi camera obscura abil reaalsust kopeerida viis ta Aastal teataski Daguerre, et on leidnud viisi, kuidas heliograafia tehnikaga võrreldes oluliselt kiiremini kujutist hõbetatud plaadile salvestada. Selleks kasutas ta vaskplaati, mille ühel poolel Kesk-liikmeline foto hoolikalt poleeritud hõbedakiht.

Kuidas suurendada seksuaalset keha videot Tavalise meesliikme paksus

See plaat asetati pimedasse kasti nii, et hõbetatud pool jäi joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurude reageerimisel hõbedaga moodustus vaskplaadile üliõhuke valgustundlik hõbejodiidi kiht.

Niimoodi ette valmistatud plaat asetati tunni aja jooksul kaamerasse ja säritati, mille tagajärjel tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi seejärel kasti, mille põhjas asus nõu elavhõbedaga. Nõu kuumutamisel tekkisid elavhõbedaaurud, mis reageerisid säritatud hõbejodiidiga. Selle tagajärjel moodustus kujutise valgustatud kohtades hõbeamalgaamvalgustamata kohtades lahustus puhas hõbejodiid aga kinnitusprotsessi käigus keedusoola-lahuses, tekitades metallplaadil tumedad kohad.

Nii ilmus vaskplaadile pildistatud kujutis. Nagu selgub, oli tegu üsna keeruka protsessiga, mis tõi aga fotograafias kaasa suure murrangu, kuna esmakordselt oli võimalik suhteliselt kiiresti salvestada kvaliteetseid fotosid.

Fotograafia ajalugu

Daguerre ristis leiutise oma nime järgi dagerrotüübiks ja jaanuaris teatati leiutisest Prantsuse Teaduste Akadeemias.

Seda daatumit peetaksegi tihti fotograafia sünniajaks. Dagerrotüüpe iseloomustas eriti kõrge pildikvaliteet, sest isegi lähemal vaatlusel polnud võimalik eristada ühtegi kujutist loovat joont ega täppi.

Tehnika puudused seisnesid aga selles, et kasutatavad kemikaalid olid mürgised, kujutis oli väga õrn, seda sai näha vaid teatud nurga all ja peegelpildis ning fotosid ei olnud võimalik paljundada.

Varajaste dagerrotüüpide puhul oli suur puudus ka pikk säriaeg: isegi päikesevalguse käes oli pilti vaja säritada umbes veerand tundi, Kesk-liikmeline foto muutis portreede tegemise üsna ebamugavaks. Et saada inimestest selgeid fotosid, kasutati näiteks peatugesid või muid tuge pakkuvaid vahendeid. See viga parandati hiljem uute kemikaalide bromiidjoodkloriid kasutusele võtmisega ja valgusjõulisema Petzvali objektiivi väljatöötamisega.

Uued tehnoloogiad võimaldasid dagerrotüüpi kasutades säriaega lühendada kuni 10 sekundini. Üsna pea pärast leiutise teatavaks tegemist hakati mitmel pool maailmas avama fotostuudioid ja müüma fotomeeneid. Isegi pärast uute tehnikate avastamist jäi dagerrotüüp üsna populaarseks.

Camera obscura tööpõhimõte Fotograafia alguseks loetakse enamasti Kaamerate ajalugu ulatub aga palju kaugemasse aega.

Foto paberil — kalotüüp ehk talbotüüp[ muuda muuda lähteteksti ] Vanim fotonegatiiv, mis pärineb aastast Vähem kui kolm nädalat pärast seda, kui Daguerre oli teatavaks teinud fotograafia leiutamise, avalikustas William Henry Fox Talbot Talbot oli teadlane, kes ei jäänud oma joonistustega rahule.

See ajendaski teda leidma alternatiive kujutise käsitsi paberile kandmisele. Kõige loomulikum oli paberi muutmine valgustundlikuks hõbedaühendite abil, kuna Talbot oli teadlik varasematest katsetustest hõbedaga. Kasutuskõlbliku meetodini jõudis Talbot aastal Et muuta paber valgustundlikuks, tuli seda leotada keedusoola ja hõbenitraadi lahuses, mille tulemusel tekkis paberile hõbekloriid. Valguse käes Kesk-liikmeline foto hõbekloriid tumedaks. Nii tekkis negatiivkujutis, mille Talbot ristis fotojooniseks photogenic drawing.

Kui esimeste fotode puhul võis kujutise tekkimist lihtsalt oma silmaga jälgida, siis Tablot nimetas niimoodi saadud pilti kalotüübiksmida tuntakse ka talbotüübina.

See võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot fotogravüürimis seisnes kaaliumkromaadilahusega valgustundlikuks muudetud želatiini abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt trükkida. Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada.

DELFI VIDEO ja FOTOD: Kaitseväelased saadeti Kesk-Aafrika Vabariigi missioonile

Kuna kalotüübil oli negatiivkujutis, siis tõepärase pildi saamiseks tuli negatiiv valgustundlikule paberile kopeerida. Sellega pandi alus ka negatiiv-positiivprotsessile — põhimõttele, millel seisneb filmifotograafia veel tänapäevalgi.

Võrreldes dagerrotüübiga oli kujutis kalotüübil vastupidavam, kergemini vaadeldav ja soojemate toonidega. Sellegipoolest ei saavutanud kalotüüp niisugust populaarsust, kuna säritamine ja pildi tegemise protsess oli aeganõudvam ning paberi omaduste tõttu polnud tulemus sama kvaliteetne, pealegi kippus kujutis paberil aja möödudes nõrgenema.

Mis on peenise suurus just oige Milline labimoot liige keskmise suurusega

Kuigi tosina aasta jooksul talbotüüpi täiustati, jäeti see pärast uuemate tehnikate leiutamist iganenuna kõrvale. Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi võimaluse pilte piiramatult paljundada. Nii jõuti klaaspõhimiku kasutamiseni. Esimese sellise menetluse — albumiin-klaasnegatiivid — töötas Albumiinmenetlus võimaldas ühelt poolt saada pabernegatiividega võrreldes oluliselt teravama kujutise, kuid samas nõudis särituseks 15—30 minutit.

Seetõttu sai seda menetlust kasutada peamiselt maastiku- ja arhitektuurivaadete pildistamiseks. Nii jätkusid otsingud suurema valgustundlikkusega fotomaterjali järele, mis viisid uue emulsiooni sideaine — kolloodiumini.

See võimaldas valgustundlikku kihti hästi klaasile kinnitada, mis oli varem peamine takistus klaasplaatide kasutamiseks. Uuel meetodil oli aga ka puudusi. Kuna kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks ja hõbejodiidi kristallid kaotasid kuivades valgustundlikkuse, oli vaja pildid säritada ja ilmutada selle ajaga, mil kolloodium püsis klaasi pinnal niiske. Seetõttu tuli iga kord enne võtet plaat pimedas ruumis või telgis ette valmistada, niiskena säritada ja kiiresti ilmutada, mis välitingimustes eeldas terve fotolabori kaasaskandmist.

Kolloodiumi kuivamise probleemi üritati erinevate võtetega kompenseerida ja lahendada, Kesk-liikmeline foto oli ka menetluse variatsioone Ehkki tegu oli tülika protseduuriga, jäi märgkolloodiummenetlus fotograafias populaarseks aastakümneteks, kuna seda ei patenteeritud ja foto hind oli varasemate tehnikatega võrreldes kuni kümme korda odavam. Sellest kujunes esimene laialt levinud negatiivmenetlus, mida kasutati nii klaasnegatiivide kui ka positiivkujutiste — klaaspõhimikul ambrotüüpide ja Kesk-liikmeline foto ferrotüüpide ning vahariidel pannotüüpide valmistamiseks.

Kolloodiumemulsiooniga klaasnegatiividelt valmistati Liige paks banaaniga soolapaberitele ning albumiin- ja kolloodiumpaberitele viimane püsis paralleelses kasutuses hõbeželatiin-fotopaberitega kuni II maailmasõjani.

Liigu suurendamine parast fimoosi Kuidas suumida liikmete tegelikke kommentaare

Samuti võimaldas märgkolloodiummenetlus isegi paarisekundilist säriaega. Menetluse puuduseks oli aga selle ohtlikkus, kuna kolloodium oli kergesti süttiv ja ka väga plahvatusohtlik. Tumeda taustana kasutati musta lakki, kangast, paberit, kartongi vms. Ambrotüübid olid üsna sarnased dagerrotüüpidega, ent neid sai vaadelda iga nurga alt ja õiget pidi, mitte ainult peegelpildis.

Ferrotüüp on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis musta värvi või tumeda lakiga kaetud metallplaadil. Kujutis on sarnaselt dagerrotüübiga peegelpildis. Menetlus on tuntud ka ingliskeelsete nimetuste melainotype ja tintype järgi. Ferrotüüpia tegi fotograafia kättesaadavaks paljudele inimestele ja eriti levinud oli see menetlus Ameerika Ühendriikides. Selle põhjuseks oli protsessi lihtsus, kiirus ja odavus, mistõttu pea igaüks võis lubada endale pildi tegemist või lausa oma fotoäri alustamist.

Võrreldes teiste meediumitega oli ferrotüüp oluliselt vastupidavam, mis võimaldas fotosid ka postiga saata. Kuigi Seetõttu on loomulik, et pärast läbipaistva klaasnegatiivi leiutamist hakati otsima võimalusi pildi kopeerimiseks ambrotüübilt paberile. Töötav meetod tehti avalikuks Paberi valgustundlikuks muutmiseks kaeti see munavalge ja ammooniumkloriidi seguga, mis võimaldas sellele kinnitada valgustundliku hõbejodiidi kihti seda hõbenitraadilahuses hoides.

Üsna pea alustati taolise paberi tööstuslikku tootmist ja Kesk-liikmeline foto üks tehas Dresdenis kasutas päevas lausa 60 munavalget. Albumiinpaberile saadi ambrotüübil olev kujutis kontaktkopeerimise teel. Kuna kujutis kopeeriti erinevalt kalotüübist klaasnegatiivilt paberile, mitte ühelt paberilt teise sees olevale soolalahusele, siis olid albumiinpildid väga hea kvaliteediga.

Toimetas: Vahur Koorits Täna varahommikul toimus Ämaris kaitseväe liikmelise Kesk-Aafrika Vabariigi meeskonna ärasaatmistseremoonia. Kuna lend ise lükkus hoopis õhtusse, on mehed hetkel veel Eestis. Peaminister Taavi Rõivas ütles täna varahommikul Ämari lennubaasist Kesk-Aafrika missioonile suunduvatele kaitseväelastele, et meie julgeolek põhineb solidaarsusel - seistes rahvusvahelise julgeoleku eest, seisate te Eesti julgeoleku eest. Me jagame vastutust rahvusvahelise julgeoleku ees, andes oma panuse missioonidesse erinevates maailma kriisikolletes.

Seda parandas veelgi paberi läikiv pind, mille andis munavalge. Fotod albumiinpaberil kleebiti kartongalusteleKesk-liikmeline foto vältida pildi servade kaardumist. Stereopildid[ muuda muuda lähteteksti ] Tüüpiline näide stereofotost. Kaks pilti on tehtud kõrvuti ja seetõttu paistavad esmapilgul ühesugused Stereofotograafiat kasutatakse kahe pildi abil ruumilisuse illusiooni tekitamiseks. Kuna inimene tajub ruumilisust seetõttu, et silmad näevad kujutisi veidi erineva nurga alt, siis sama efekti saab tekitada ka sarnaselt erineva nurga all tehtud piltidega.

Sellest oldi teadlikud juba Fotode tegemiseks ja vaatamiseks ehitati spetsiaalsed aparaadid. Stereofotograafia kõrgaeg oli Fotosid tehti nii looduskaunitest paikadest kui ka põnevatest vaatamisväärsustest, neid koguti ja vahetati ning stereopildid olid oma mitmekesisuse tõttu nii meelelahutuslikud kui ka harivad. Cartes de visite ehk visiitfotod[ muuda muuda lähteteksti ] Albumiinpaberi leiutamine muutis fotod senisest odavamaks ja võimaldas neid lihtsalt lõigata, mistõttu sai neid üsna odavalt toota ja müüa ka lihtrahvale, kes seni olid fotograafiast kõrvale jäänud.

Sellest võimalusest haaras kinni prantsuse fotograaf André Adolphe Eugéne Disdérikes Tegu oli visiitkaardist veidi suurema 10x6 cm kartongalusele kleebitud portreefotoga.

DELFI VIDEO ja FOTOD: Ligi neli kuud Kesk-Aafrikas teeninud kaitseväelased jõudsid koju

Nende populaarsus sai alguse Sellest algas tõeline fotopalavik, mille peamiseks põhjuseks oli visiitfotode hind. Kasutati aparaate, mis võimaldasid kiirelt ühele klaasplaadile teha mitu fotot ja siis neid hiljem mitmeks lõigata. Seetõttu olid visiitfotod mugavalt väiksed ja populaarseks sai nende kogumine, eriti hinnalised olid näiteks kuninglikku perekonda kujutavad pildid.

Kuidas kiirendada liikme suurendamist Keskmise suurusega liige ja umbermootmine

Visiitfotode kõrgaeg kestis umbes 15 aastat, pärast seda asendusid need veidi suuremate 15x10 cm kabinetfotodega. Kuivplaatmenetlus[ muuda muuda lähteteksti ] Märgplaatmenetlus tähendas fotograafias pöördepunkti, kuna see muutis fotod kättesaadavaks väga paljudele inimestele. Sellegipoolest polnud tegemist täiusliku meetodiga, peamiselt seetõttu, et kogu pildi tegemise protsessi jooksul plaati märjana hoida oli küllaltki tülikas.

Paarikümne aasta jooksul üritati leida moodust, kuidas emulsiooni vähemalt paar päeva niiskena hoida. Katsetati selliste niiskustimavate ainetega nagu mesi, tanniinsuhkur, tee, kohv, õlu ja vaarikasiirup; naljatades on seda aega fotoajaloos nimetatud ka "kulinaarseks perioodiks".

Soovitud tulemust aga ei saavutatud ja nii jõuti järeldusele, et tuleb leida vahend, mis seob emulsiooni Kesk-liikmeline foto, et plaati on võimalik säritada ka kuivana.

Želatiini soovitati kasutada tegelikult juba Aastal tuli želatiini kasutamise ideega uuesti välja inglane Richard Leach Maddox ja siis leidis mõte juba hulgaliselt huvilisi. Maddox kasutas hõbebromiidi želatiiniemulsioonis, ent esialgu osutus see protsess aeglasemaks kui kolloodiumi kasutamine.

Mitmed tootjad jätkasid katsetamist ja aastal leiutas Charles Bennett kuivplaatmenetluse. Želatiin on proteiin, mida saadakse teatud loomade nahast või luudest ja see on värvusetu ning lõhatu. Erinevalt kolloodiumist võimaldab želatiin emulsiooni valgustundlikkuse säilitada ka kuivana, mis tähendab, et märgplaatmenetlusele omane tülikas fotoplaadi märjana hoidmine ei ole vajalik. Seetõttu polnud enam vaja tervet fotolaborit kaasas kanda ja pilte võis ilmutada ka tükk aega pärast pildistamist.

Oluliseks eeliseks varasema tehnikaga võrreldes oli säriaegade lühendamine kuni kümme korda. Täiustatud menetlus pani aluse fototehnika standardiseerimisele. Selle vea parandas Ameerika Ühendriikidest pärit George Eastmankes täiustas Kesk-liikmeline foto ja leiutas masina nende standardse kvaliteediga hulgitootmiseks.

Aastal sai ta oma leiutisele patendi ja hakkas plaate tootma, asutades järgmisel aastal ettevõtte Eastman Dry Plate Company.